Kultuurikandja.
Olen praktikal olnud juba veidi üle nädala. Iseenesest huvitav kogemus kui jätta välja see aeg, mille ma veedan mitte midagi tehes. Vahel neil lihtsalt ei ole mulle midagi teha anda ja nii ma siis istun, eile lausa näiteks terve päeva, oma laua taga sufates netist. Põhimõtteliselt oleks nagu kodus ainult ebamugavam istumine ning ei saa iga poole tunni tagant külmiku sisu kontrollida. Inimesed, kes siin muidu töötavad, on väga toredad. Ning ma ei ütle seda pugemiseks või mõttega, et ehk nad googeldavad mind ja leiavad selle jutu siin. Nad tõesti päriselt ka on hästi sõbralikud ja lahedad – in lack of a better word.
Minu esimene ülesanne oli käia läbi Tartu Postimehe kõik Tartus tominud kultuurisündmusi puudutavad artiklid jne. See oli meeletult tüütu. Aga sain targemaks, ausalt sain. Ükshetk avastasin end mõtlemast…. Kus olin mina, kui see või teine asi toimus? Tundub, et Tartus ikka on, mida teha. Ise pead lihtsalt huvituma sellest, mis kus ja kuna kuskil toimub.
Vanasti käisime me S-iga iga kevad Maailmafilmi festivalil. See oli ainuke asi mida ma kahekesi mõne oma meessoost sõbraga tegin. Aga ka see traditsiooon on meil tänaseks unustuste hõlma vajunud.
Mu teine ülesanne polnud õnneks nii tüütu – käisin läbi eelmise aasta mõne linna kultuuriasutuse käskkirju ja otsisin sealt teatud infot. Riigiasutustes on ikka tore töötada. Kus mujal saaks preemiat sünnipäeva puhul…
Ja täna helistasin väga tublidele kultuursetele isikutele, et nad tagastaks meile midagi, mida meil peagi vaja läheb. Kõik olid ülimalt abivalmid.
Aga nüüd pisut isiklikumal noodil. Nädalavahetusel sõidan A-ga puhkusele Stockholmi. Viimati käsin seal Madli ja Kaisaga. Oi kui lõbus oli. Laulsime isegi karaoket ning mitte vähe! Kahjuks ma ei usu väga, et mul A-d laulma õnnestub veenda. Ei jõua ära oodata, kuna shoppama saab. Väike kartus on muidugi, et pühapäeval enamik poode kinni aga mis parata…
Ma mäletan, et Itaalias oli ka nii – pühapäeviti oli linn suht kinni. Isegi suured poed nagu h&m jne olid suletud. Ja igal tööpäeval peeti tunnikese puhkust, mille jooksul samuti shopata ei saanud. See paistis mulle, kes ma olen harjunud poodide lahtiolekuga kella 10-21 ning kelle jaoks peamine shoppamise päev ongi pühapäev. Kui aus olla, siis mul on meist eestlastest suhteliselt kahju. Võrreldes vahemeremaadega a la Kreeka, kus saadi enne kriisi toetust tööle õigel ajal ilmumise eest, on meie tööelu üpriski karm. Vot sellisele järeldusele jõudsin ma, end kell seitse voodist üles ajades, et poole üheksaks tööl olla. Kuidas küll inimesed seda teevad? Kuidas mina seda tervelt 12 aastat oma kooliajast tegin? Ulme.
Täna sadas maha üüratul hulgal lund. Palju õnne kõikidele talve inimestele ja “sportlastele” ja suusatamise fännidele. Tundub et maailmakarika etapp toimub ka sel aastal täies uhkuses päris ehtsal lumel. Mina aga kavatsen ka nüüd ignoreerida igasugust suusasporti. Sain lapsepõlvetrauma sellest, kui telekas näitas mingit habemik suusatajat – habe üleni jäine, härmas ja rõve. Talisport pole mulle. Ning seda ütlen ma teades, millest räägin. Kõigil su kehast liialt väljaulatuvatel kehaosadel nagu varbad, ninaots ja näpud on jube külm, ning siis poolel su kehast, mida soe sulejope kaitseb, on liialt palav. Mul on hea meel, et ma nende talipidustuste ajal Eestis ei ole. To each his own as they say.
Mwuah.
