Little drummerboy!

Koolis enam käima ei pea päris pikka aega. Kui eksamid välja jätta… mis peagi kahjuks hakkavad.

Aga praegu on super. Kuusk on. Kuusk küll osteti, mitte ei toodud metsast. Aga kuusk on minust pikem ja mina sain kuuske ehtida. Täitsa kobe on teine nüüd, mitte et ma end kiita tahaks.

Käisin A-ga maal, saunas. Väga kuum saun oli. 110 kraadi vist. Ning väljas on lumi, pehme lumi. Millest memme ega sõda teha ei saa, inlgeid saab… seegi hea. Aga on neid kes räägivad, et jõuludeks on sula ja maa must. Aga ma ju nii tahan valgeid jõule.

Avatari käisime ka vaatamas. Ilus film oli. Ja sealsetel loomadel oli üldiselt üks lisa jalgade paar.

A kingitus on paras peavalu. Aga kuna see on saladus siis ma rohkem ei saa öelda… kui ainult ta mulle vastu nii väga ei hakkaks.

Vanemad tahtsid ka, et ma mingi jõulukinkide nimekirja endale koostaks…Ohe.

Charis.
All I want for Xmas is… you my love!

Kolm väikest pardipoega nüüd välja ei saa!

Esmaspäeval tegime A-ga piparkooke. Muidugi minu meelest kõrvetas ta need ära, mida tema pidi valvama:D Minu omad tulid ideaalsed. Suht head piparkoogid tulid, mida oli nii hea pärast närida tee kõrvale. Hästi tore jõulune tegevus.

Ah ja kilu võikut tegime ka.

Nädala pärast on jõulud pmliselt. Minu kink A-le pole veel valmis. Ohe. Aega on väääähe. Sess on tulemas, semester lõppemas. Praegu on igast asju vaja teha, kirjutada nii et näpud verised. Aga ma olen laisk ja lükkan oma asju viimasele minutile. Ohe. Ma ei muutu vist kunagi.

A tuleb minuga Tallinna jõule pidama. Ma pidin seda lihtsalt mainima, sest see teeb mu nii õnnelikuks. Ei teagi nagu väga miks aga teeb ikka üli õnnelikuks.

Ning eile läks kuskil katki üks kollane käepael ning see ehmatas kedagi.

Minu suuline ettekanne läks okilt. Kui jätta välja, et ma rääkisin kiiresti, jalad värisesid ning ajasin asju segi. Wuuh, vähemalt sai läbi.

Esimene eksam 4jandal. Kevadsemestri aineteks registreeritud. Lisaks võtsin endale veel erialalise Inglisekeele ja veel ka Itaalia keele. Loodame et viimane õnnestub mul selgeks saada.

Ma ei jõua jõule ära oodata:D Ja ma nii tahan oma kinki A-le hakata tegema.

Rohkem suurt midagi ei olegi.

Charis:
Mele Kalikimaka!

Sizzling!

Minu lemmik pilt A-st.

Kui ma veel pisike olin.

Tukaga mina. Ma mäletan aga sina?

Nägusid ma joonistada ei oska.

Eelmise aasta jõulupuu!

Ja kuusk Tallinnas, koos kinkidega.

Kunsti päev ja õuna saiakesed.

Cüüül!

Duomo

Üpris minu nägu.

Apple Martini @ Place

Minu ballikleit, enne kui ta minu omaks sai.

Minu ja M pinalid- inka 10. klass.

Liiga hea!

Õhtusöök kahele.

Mulle meeldivad kuused.

Armas stiilipauk:D

Pegasus.

Gümnaasium, noh!

Õnneussike.

Charis.
Just a sunday morning!

In pursuit of happiness…

Öeldakse, et armastus on pime. No mina ütlen, et tihti ehk on jah. Armastus nagu palju muudki siin maailmas… on pime. Usaldus on pime. Suuresti. Me laseme inimese endale nii ligi, me usume, et meile ei tehta haiget, meid ei reedeta. Ning see usk on pime. See usk on lootus. Ning me loodame, vahel isegi arvame, et me ei eksi. Ning jah, juhtub, et me ei eksi. Aga kui eksime, siis on kõik perses. Siis ei anna enam midagi päästa. Kui me oma pimedas usus kord eksinud oleme ning meie usaldust on reedetud on kõik kadunud. Heal juhul on kadunud vaid see usaldus. On kadunud see “ma annan oma südame sinu kätte ning usun et sa ei pilla seda maha ega pigista seda liialt” on kadunud see “ma räägin sulle aga sina ei räägi kellelegi teisele”. Ükskõik mis vormi usaldusega tegemist on, see on kadunud. Puhv! Halvimal juhul aga me igoreerime juhtunut ning kaotame seeläbi iseenda. Me leiame, et inimesed muutuvad ning seda ei juhtu enam. Ning anname oma südame või saladused taas selle inimese kätte… et tema saaks nendega teha mis tal pähe tuleb. Ja meie usk on veel pimedam, sest me ju tegelikult teame paremini. Me teame, et eelmine kord see saladus ei tähendanud tema jaoks sama mis meie jaoks, me teame et meie süda pillati maha… ning me lasime selle üles korjata nagu midagi poleks juthunud. Nagu meil oleks mitu südant. Ja nii me usume siis… et seekord on teisiti. Seekord ma ei saa haiget, seekord see inimene mind ei reeda, mind alt ei vea…
Ning samasugust pimedamast pimedat usku ja lootust saame me täheldada pea igalpool. Sõbrad, kes üksteise usaldust pole hinnanud, abikaasa, kes loodab, et tema teine pool ei korda oma afääri ning abikaasa, kes jääb lootuses, et enam teda ei lööda.

Samas kuhu see maailm jõuaks, ilma pimeda usuta? Ilma usuta, et kuskil on keegi, kellele sa võid oma südame anda, ning ta ei pilla seda maha. Usuta, et on neid, kes sind kuulavad ja su sõnu ning mõtteid vaid enda teada hoiavad. Usuta, et mitte iga inimene siin maailmas ei taha sulle haiget teha? Sest kui me kaotame oma usu, oma pimeda usu neisse asjadesse, kaotame me ka enda.

Seega meil ei jäägi muud üle kui uskuda. Uskuda, et on ka neid, kellesse me võime pimedalt uskuda. Lihtsalt, tuleb nad leida, ning edasi uskuda. Pimedalt.

Charis
It won’t leave me alone.

M.L.King, i’m getting very sick of him.

Ma aksepteerin oma mineviku. Mu minevik on osa minust ning mina osa temast. Üksteisest lahutamatud. Mineviku ei anna ignoreerida, kui annakski…. kas see oleks tark? Minevik õpetab ja hoiatab, on loonud oleviku ning loob tuleviku. Mineviku käest ei anna ära joosta. Mineviku üle ei maksa kohut mõista- tark inimene saab oma õppetunnid kätte, ei korda oma vigu ning liigub edasi. Olevikus ega tulevikus ei võrdu tark inimene oma minevikuga. Sest nüüd ta teab, mida ta siis ei teadnud. Mõistes inimese mineviku üle kohut, mõistame me kohut ka tema olemuse üle. Me ei mõista kohut inimese vigade üle vaid inimese enda üle. Nagu piibliski “visaku esimese kivi see kes pole pattu teinud”… kes meist pole teinud vigu? Ei maksa mõista kohut inimese tehtud vigade üle vaid pigem ” kas inimene sellest ka õppis, kas ta on võimeline edaspidi liikuma teist teed ning mitte kordama oma mineviku”.

Igastahes… mis puutub tänase postituse pealkirja… King on või noh oli tore on, võitles heada asjade eest… aga see ei tee temast homseks suulise ettekande (lugege kõne) koostamist teps mitte kergemaks. Ausalt öeldes… on see isegi üpris keerukas ning mul on tast juba sipa kopp ees. Pagan miks ma ei ole võimeline end Kergelt läbi vedama??? Ei, ma olen jobu. Võtan keerulised asjad arvates et need on lihtsad või huvitavad ja pettumus missugune. Pfff!

Vähemalt ei pea ei mina ega keegi teine minu teadustöö aluste pärast enam muretsema. Viimane kodutöö oli isegi “suhteliselt OK”. Kas ma hüppasin selle uudise peale lakke? Või veel. Ja kt läks ka hästi… ehk siis praeguseks on mul joba üle 51% käes:D aga punne võib veel juurde saada. Ok A-d ma enam ei saa aga see oleks nii või naa suuuht kreisi idee olnud.

H sünna oli toooooooooooooore. Või noh jah. Aga mitmetel oli hommikul pohmell… tuumapohmell. Mina pääsesin peavaluga. Mis läks ka ära, pärast korraliku uinakut. Kurr:D

Inedeöö oli BS. Esimest korda sattusin sinna. Ikka oli BS. Mingi tropp bänd mängis nii kõvasti nii lolli muusikat et mul tekkis soov lõunakast minema joosta. Ei saa mainimata jätta H äärmist naiselikkust. Mis on üllatav sest ta ei ole väga naq naine. Lühidalt öeldes et saanud tema imedeöölt enne lahkuda kui ta midagi ostab. Nii et me käisime cropis oma… 3 korda. Jee!

Tagasi Kingi juurde. Vähemalt on tal uhke nimi.

Charis.
Mu iPod is back in action!

Life just doesn’t suck for pretty people!..?

Mõni öö on raske uinuda. Uinuda üksi teades et ma ei ole üksi, teades et saaks ka teisiti. Kõikjal mu ümber on pime… külm. Ning ma olen unetu. Ma ripun kui juuksekarva otsas, hoidas kinni oma viimastest mälestustest. Ma hoian kinni su hääle kajast, su kohaloleku soojusest, su puudutuse pehmusest. Nendest mälestustest, hetkedest mil sa ei olnud nii nii kaugel minust. Mil ma võisin lihtsalt ümber pöörata ning sind näha, sind hoida. Mida kauem ma nende mälestuste küüsis ripun, nende soojade ja valgete hetkede küljes… seda tõelisemaks mu kujutus muutub. Sa tuled lähemale ning toas läheb soojemaks ning valgemaks. Sa tuled lähemale ning ma tunnen su soojust, tunnen su lõhna. Sa tuled lähemale, sa oled mu kõrval. Ma tunnen su kohalolekut. Ma hingan raskelt sisse, kõik on kuidagi nii vaikne ja rahulik… ning kuigi toas on pime… ning kuigi kuskil kriuksus miski veidral moel.. ma ei tunne hirmu. Ma tunnen vaid sind, enda kõrval. Lähedal. Ma pööran ümber. Pööran sinu poole. Mu kujutlus on nii reaalne, kuid mõismine kujutluse tegelikkusest tabab mind hoobina. Sind pole. Sa oled ikkagi kaugel. See on vaid mälestus. Mälestus. Ma ei taha et sa kaoks. Ma tean et see ei ole sina, kuid ma pean uskuma. Ma klimberdun oma oma ainsa päikese külge. Kuid sa hääbud…  Sa ju ütlesid, et ma ei ole kunagi üksi. Sa ju ütlesid et sa oled alati minuga… et sa ei jäta mind kunagi. Sa ju ütlesid…

You’re like an Indian summer
In the middle of winter
Like a hard candy
With a surprise center
How do I get better
Once I’ve had the best
Oh I wish that I
Was looking into your eyes
Oh won’t you walk through
And bust in the door
And take me away
Oh no more mistakes
Cause in your eyes I’d like to stay…

Ma peaksin tõesti Zombie filmide vaatamise lõpetama. Kaua võib siukeseid asju unes näha. Ulme. Üldiselt: Zombied on toredad kuni nad püsivad kino ekraanil ega roni sinu unenägudesse. Minu unenägudesse… sadade kaupa… mind sööma. Mis neil mõttes on?

Viimased nagu… 100 päeva või nii (okei liialdan aga ikkagi) pusisin Eesti keele suulise ja kirjaliku eneseväljenduse essee kallal. “demokraatia minu jaoks”. Ha jobuke arvasin, et valisin kõige kergema teema ja siis oli alles naljakas, hale naljakas kui tuli välja et ups vist ikka mitte. Nii et ma saatsin selle ÕPSILE (jah ma tean lektor vms) nädalase viivitusega. Võiks ju ka hullemini?- ütlen ma endale. Pattude heastamiseks saatsin ka oma essee analüüsi- täis tarka analüüsivat teksti. Mitte et selle saatmine enam-vähem kohustuslik polnud. Pisidetail.

Underneath the moon,
underneath the stars…
Here’s a little heart for you.
Up above the world,
up above it all
here’s a hand to hold on to.
Give a little LOVE,
gimme just enough,
so that i can hang on tight.
We will be alright,
I’ll be by your side
I won’t let you down.

A ja A sünnipäeva pidu oli edusamm eelmisest aastast- keegi ei olnud alkoga liialdanud ega midagi. Aga algusest… Mina ja A sõitsime kohale varakult, maja oli külm. Ma sõin banaani, kükitasin radika ees, lamasin kamina ees toolil… õhtuks oli koht enam vähem soe. Külalised tulid. Teine A tuli… Mina jõin veini. S tuli tõi K ja R kaasa. Viimased kaks ja mina lahkasime maailma probleeme. Niisama, jutu jätkuks. Jõudsime järeldusele, et mehed ikka ei mõista naisi. Uus teadmine meile kõigile. Mingi kell pärast igast huvitavaid vestlusi ja tantsimisi läksime tuttu. Hommikul polnudki nii külm ärgata nagu ma arvasin. Millegi pärast kogunesid kõik hommikul tuppa kus mina ja A üritasime veel magada… tulid nalja tegema. Asi kiskus padja ja banaani sõjaks. Oli alles meeldiv hommik. Mõned hakkas ärgates kohe uuesti jooma. Nagu eelminegi aasta… nothing new. Teel koju ostsime burksi. Ja A ronis olyoodi tippu, mis tahtis olla Hollywood, kuid mõni täht oli alla kukkunud. Igastahes oli sealt alla saamisega raskusi rohkem kui üles. Hm.

Meie A-ga otsustasime aga filme vaadata. Mitte magada. Või noh magada ja siis filme vaadata. Vääritud tõprad seekord siis menüüs. Natsa verine film, aga mul on hea meel, et ma seda kinno vaatama ei jõudnud. Tänu oma piiiisikestele kapriisidele.

Ka new Moon on nüüdseks vaadatud. Mina olin pettunud. Natsa halenaljakas film oli. Samas oleks saanud hullemini… Suudeti ikka veidike neid meeletuid ahastuse ja valu tundeid edsi anda mida B koges ilma Edwardita. Aga oleks saanud paremini. Siuke teismekas ikka…

Üldiselt on elu ilus. Kui jätta välja reedeks Sotsioloogia referaat, järgmiseks teisipäevaks eta suuline ettekanne, reedeks sotsiaalteaduste uurimustöö, ülejärgmiseks teisipäevaks teadustöö aluste uurimustöö… ning mu sessi essa eksam on juba 4 jaan. Ning ma olen nii harjunud et siis on veel vaheaeg ning ma saan toitu seedida. Ülikool ei paista ühtäkki enam kuidagi nii lilleliline.

Ning M, meie vestluse jätkuks: oled sa nüüd emo, on su uus vv Karvane?
Oh people talk.

Charis.
Love, love is so stubborn.

Trouble is a friend…

Vabaduse tunne on. Kõndisim raamatukogust välja, panin klapid pähe ning suundusin tiigi tänava poole. Pärast kõike õppimist ning viimase aja pingeid on lõpuks saabunud enam-vähem vabaduse tunne. Mõte, et ma saan täna päev otsa raamatut lugeda, teed juua ja niisama end täiesti harimata aega veeta tegi tuju nii heaks.

Hetkel käib Eesti keele loeng, mul sai gümnaasiumi jooksul eesti keelest juba piisavlt. Mis siis et mu eesti keel on vigane ja lonkab, enam ma teda õppida väga ei taha. Nii et tehniliselt peaksin ma praegu oma essees parandama komavigu kuid ma parema meelega kirjutan veel koma ja muu vigasemat teksti oma blogile. Ning jah, olen ka ise selle üle uhke.

Nüüdseks on läbi sotsiaalteaduste loeng. Just oli eksam, mis minu meelest läks enam vähem hästi. Minu esimene eksam ülikoolis. Vast on asi mille üle rõõmustada- peaksin edale vist kuskilt kommi muretsema selle puhul. Nüüd on mul nädalas vaid viis erinevat loengut pluss seminarid. Üldiselt eeldab loengute ülesehitus ja üldine kava koolis/loengutes käiku vaid kolmel päeval nädalas. Emaspäeviti 10-12, teisipäeviti 16-18 ja kolmapäeviti 14-16. Ülejäänud loengute materjal riputatakse täies mahus netti üles ning ongi parem mitte neis kohal käia. Eks see mu eksamiteks õppimist küll pisut raskenda, kuid iga asi omal ajal.

Lisaks muule on ka seminarid. Rahvusvaheliste suhete seminar on nüüdseks mul seljataga- max punktidega kusjuures. Politoloogia viimane seminar on nii kahe nädala pärast. Sellest neljapäevast algab hommikuti kella poole üheksast Eesti Riigi ja Ühsikonna seminar, mille teemaks on eesti taasiseseisvumine. Ammu pole pidanud nii varakult tõusma.

Kodutöödega on hetkel vinks-vonks. Aga peagi elu nii lilleline ei ole. Eesti keeles tuleb oma essee ilusti valmis teha- loetvaks ning veatuks jne. Siis veel üks tore suuline ettekanne, mille teemaks mina olen valinud Marthin Luther Kingi. See on siis 10. Dets. 12.detsembrik on vaja valmis teha oma Teadustöö aluste uurimustöö – ratsionaalsete ootuste teooria tänapäeva makroökonoomikas. Jaanuris on sess millele lisaks tuleb teha nii Rahvusvahelistes suhetes kui ka Eesti riigis ja ühiskonnas mingi 10 leheküljeline uurimustöö. Õnneks olen ma mingid teemad selle jaoks välja suutnud vaadata. Iseenesest ei tundu asi hetkel nii hull. Kuigi mul on tunne et tulevikus kuhjuvad asjad ühele ajale ning ma pean oma naba paigast tõmbama, et kõigega hakkama saama.

Aga nii palju siis koolist… (ma loodan)

Viimasel ajal olen ma palju tegelenud lugemisega. Üleüldse tuleb ka riigiteadustes suht palju lugeda igast tektse läbi alates tsivilisatsioonide kokkupõrkest lõpetades eesti- vene suhetega. Ei saa kurta et see lugemismaterjal igav oleks. Et oma vaba aega paremini sisustada, kui et tuim telku vahtimine otsustasin viimaks Eragoni läbi lugeda- mõeldud tehtud. Nüüd loen juba Vaenamt, olen Brisngeri ootejärjekorras. Ka täna sattusin korraks raamatukogusse- The Host by Meyer, mille järjekorda ma end suve alguses panin jõudis lõpuks oma järjekorraga ka minuni. Viiiiiiiimaks. Nüüd tuleb ka see läbi lugeda.

Lisaks lugemisele olen ma ka õppinud, millest oli vist meibi ülalpool aru saada. Alguses oligi ülikool nii igav- tuim loengutes käimine. Nüüd on lisaks ka individuaalne mõtlemine ning oma oskuste ja teadmiste praktikasse panemine. Asi läks kohe palju paremaks, Nüüd ma naudin ülikooli. Kuigi ehk mitte nii nagu peaksin. T leiab et ma olen erak, ta väljendab seda küll kõvasti ebaviisakamade sõnadega kuid põhimõte on sama. Klubiesse ja muudele „joomingutele“ pole ammu sattunud. Selline pai, kukununnuke olengi. Põhimõtteliselt.

Aga nüüd elust üldiselt…

Üks kolampäev käisime seltskonnaga püssis. Seal oli mingi tantsuõhtu. Igast võitslused ja hakkivad videod. Viiksamisi nägin ka M-i. Aga sellega asi ka piirdus. M ja A panid paar tantsuvõistlust kinni – oma mitte tektoonik tantsuga. Põhiliselt keerukas kätevehkimine. (millele nad kohtuniku arvates ka jalgu peaksid lisama… ning mida nad endi sõnul teavad) Igastahes oli jube lõbus. Seltskond oli vahva- sellisega polnud päris ammu väljas käinud. Kurb et A koguaeg tööl on.

Järgmisel päeval läksime E juurde. Kaks paari ja siis palju mitte paare. E oli teinud kõrvitsakooke- halloweeni puhul. Isegi üks kõrvitsanägu põles välistrepil. Enda meelest tähistasime siis Halloweeni. Kuigi ma olin eelarvamuslikult E kõrvitsapiruka katsetusi maha teinud olid need ülimalt head. Hetkel tuli isegi isu selle kõige magusama järgi. Mmmm tahaks. Meie õudukate valik polnud see-eest suurem asi. „paranormal activity“ mis peaks olema päriselt nii nagu seal jne… noh ei susu et oli põriselt ning lisaks ei olnud kõige hirsam kah. Okei, mis seal siis ikka et naine ära pööras. Edasi mõtlesime igast erinevaid filme vaadata, aga needki ei sobinud eriti. Kokkuvõtlikult oli aga tore õhtu üksteisest hoolivate inimeste seltsis. Kas pole mitte imeline kui sul on sellised inimesed kes sinust hoolivad ning kellest sina hoolid?

Üllataval kombel on minuga samal kursusel üks mu vana lasteaia kaasalane, kes mulle mu 7mendaks sünnaks kinkis mingi Barbie. Millele ma selle poisi nime andsin. Olin ikka veider laps.

Nüüdseks on mul minu oma pisike arvuti. Arvutil on oma kott. Tore on oma enda arvutiga koolis käia ja kodus olla. Üleüldse on tore… mu oma arvuti on tore.

A nägi rämedalt vaeva et siia Windows 7 peale panna. Ohe. Aga nüüdseks on arvuti ilusti up and running. Ja näeb ülinunnu ning asjalik välja. Tore on muidugi see, et desktop vahetub kui paned ta vahetuma ja saab panna märkmeid desktopile. Mul on hetkel kolm märkme“paberit“ millel igalühel erinevad mõtted ja vajalikud asjad kirjas.

Maikel Dšaksoni filmi käisin vaatamas- kurb oli. Kahju et selline imeline muusikaelamus kunagi lavale vaatajate ette ei jõudnud. See kontsert oleks kõva olnud. Ka muid filme olen vaatamas käinud – pahandused paradiisis vms ning saag iv ja nüüd siis 2012. Peadselt tuleb ka Videviku saaga II osa: noorkuu. Muidugi nagu ma treileritest näinud olen on paar kohta mitte raamatupärane. Siiski, vaatama tuleb minna.

Üks reede oli A 20mnes juuuuubel. Ulme. Selle puhul töleerdasime natuke linnas, mängisime lumesõda, külmetasime oma nina. Käisime mäkis- A ostis mulle juustuburksi. Ma võtsin sealt ühe ampsu ning rohkem ma seda ei tahtnud. Isegi kurki ei õngitsenud vahelt välja. Hommikul imestasin ma oma seesugust teguviisi kõvasti. Ju ei olnud siis hea burks. Tegelikult oli tore õhtu. Sellistki õhtut polnud ammu olnud.

Mingi päev- enne halloweeni ja püssi- käisime S pool pokkerit mängimas. See oli vist A2 kes võitis. Mina ei mänginud. Mina ja A ajasime niisama juttu. Poisid imestasid kuidas me võime tunde rääkida, ilma midagi tegelikult nagu ütlemata. Avastasin ednal parasiitsõna: särgid-värgid. Häiriv. Bemm on libedas ohtlik ja hirmutav. Tagarattavedu.

Kord tatsasin emaga mööda linna ringi. Meil tuli tõsine liha isu, sellise hea „postimajaliku“ prae isu. Mitu kohta proovisime järgi, kuid kuskil ei sobinud. Sõime siis gruusia restos- aga mulle see väga ei meeldinud. Ehk siis tahaks Postimajja sööma minna. Nii nii väga.

Emal oli sünna. Ema ja A on mõlemad skorpjonid. Käisin isaga lõunaka läbi et emmele midagi head leida- lõpuks pirdusime mustsõstra-juustu koogi, veini ning heeringate ja kartulitega. Lille ostsime kah, mis pidavat nädalakese ja peale seisma. Ema jäi vist rahule. Ma arvan.

Isadepäeva puhul tegin isale banaani-šokolaadi kooki. Oleksin pidanud kõrvitsa kooki tegema.

Eile ma õppisin, üleeile ka. Vaatasin videoloenguid. Üks lektor mainis midagi naiste ümberlõikamisest. Polnud kuulnudki, seega googeldasin. See oli suht kriipi asi. Siiamaani on judinad peal. Googeldage ka… kui huvitute. Jube asi ikkagi.

Kõik siis nüüdseks.

Ah jah lõpetuseks küsime: M ja K lahus? On see tõsi?

Charis Mändre
He’s there in the dark, he’s there in my heart.
He waits in the winds, he’s got to play a part.

Ma kirjutan teisipäeval. Ausalt.

No trouble in paradise.

“Aga sa ütlesid ju, et sul ei ole vahet”
“Miks sa siis kohe nii ei öelnud…?”

Üldiselt on enamike naistega, keda mul on au ja uhkus ning ühtlasi aegajalt ka piin tunda üpris keerulised lood.

Enamasti ei ütle me välja, mida me tegelikult mõtleme, tunneme, tahame, soovime. Me eeldame et teine pool teab seda juba ise kuna see on kas siis nii iseenesest mõistetav või meid on nii kaua tuntud et peaks nagu juba teadma. Meie jaoks on loogiline, et me ei pea kõike välja ütlema, mõned asjad on iseenesest mõistetavad. Kui meil on kurb olla, jah kallistus oleks tore. Kui me oleme vihased või kurjad siis pole väga arukas meie üle nalja teha või meid veel kaugemale suskida. Ning jah, enamasti on meil alati oma arvamus ka olemas. Me vahel lihtsalt ütleme et “meil pole vahet” niisama… et näha kas teine pool saab aru, et ikka on. Kas suudetakse meie tegelikku tahet läbi näha? Sest et ilmselgelt on seal mingi vahe mis filmi me vaatame läheme…
Nendel harvadel juhtudel, mil me tõesti ütleme välja mis me tegelikkuses soovime, mõtleme, tahame siis oleme me juba oma esialdgseid piire ületanud ning eeldame näha tulemust. Mitte mingit “mhmm”-itamist või üllatunud näoga otsa vaatamist. Või siis üldse reaktsioonitust. Ei, sellisel juhul me soovime pikemat arutelu või mingit liikumist mingis suunas… meie soovide poole.
Halvemal juhul ütleme me aga hoopiski midagi, mis üldse tõele ei vasta. Seda juhutb kahjuks üpris tihti, kas siis turtsumiste käigus või niisama… Vahel me loodame, et meid ei nähta läbi. Et meie “valekene”, “pisikene tõeväänamine” või “tujutsemine” jääb märkamatuks ning lihtsalt kaob. Vahel aga me soovime, et juhutks just vastupidine. Et teine pool saaks aru, et me turtsume niisama ning talitada tuleks hoopis vastupidiseslt. Sest ilmselgelt lause “lilled on raha raiskamine” ei vasta lihtsalt tõele. Nagu ka “mulle ei ole mingit kingitust vaja” (okei väikese mööndusega: ka tähelepanu võib olla kingitus, väga kallis kingitus).
Seega meie jaoks on ilmselge, et meie kui naised üpris tihti oleme… noh nagu naised ikka. Me tahame kuulda kui head ja paid ja ilusad ja erilised me oleme (nagu ka mehed a la “sa oled arvutitega nii osav, ma ei saa üldse tehnikast aru”) ning me tahame tähelepanu. Et meile mäidataks kui head ja paid ja ilusad ja erilised me teie jaoks oleme. Me tahame väikeseid, vahel isegi mitte üldse palju nõudvaid tegusid. Lilled alustuseks, kuigi see on üpriski iganenud viis tunnete näitamiseks. Aga ka romantiline õhtu või midagi niisama hoolivat. Just see tähelepanu on see thing… mida me üldiselt vajame. (kui tegemist ei ole just väga edevate ja isegi et rahaahnete naistega… aga ma ei tunne ütlegi sellist).
Ah ja viimaks, jube nõme naiste puhul, aga tihti me eeldame et vastaspool peaks olema juhtiv figuur. Tema peaks olema see, kes meiega tahab minna sinna ja tänna, mitte et meie peame paluma et ta tuleks. Ei, ei ta peab ise tahtma tulla. Ise pakkuma et “tahad ma tulen ka sinuga poodlema” kuigi me oleme niivõinaa poodeldes omas mullis ning teame et talle ei meeldi meiega poodelda. Ei tema peaks ikkagi tahtma meiega poodelda. Ja see nimekiri läheb muudkui edasi… Miks mehed ei eelda, et meie ilmselgelt tahame nendega jalkat vaadata ning autodes jääpeal kihutada?

Charis.
Mu esimene sissekanne mu uuelt läpakalt…

Armastajad läbi aegade…

Luulepõimik Marie Under ainetel.

I
Ehk muutub õnneks mu meeleheide?

Sind armastan!

Ehk läheb seegi veel soov mul täide-

Sind armastan!

Su õlgadele las heidan käsi,

Su suule su,

Oh meie kaks, me kahekesi-

Misjaoks kõik muu.
Ma armastan su armastust! Sa mind

Armastama oled armastanud.
Mu silmis vaimustuse leeki näed.

Ja kõik need igatsused tummad-

Neid lämmatavad suured rõõmu summad.
Mu soove hädakellad taovad, mu tuiksoon naerab ärevust.

Mu süda pärani kui aken, kust kukub rõõmu verevust.

Südame ümbert nüüd mälestuste okasvanikud julmalt kisun,

Ei sidemeid neidki, ei köidikut mingit: ma ruumi ja avarusest enesen isun.
Ja kui su huuled mulle liginevad

Siis õhkan õndsalt: võta mind ja murra.

Siis olen nagu lähtipääsenud kevad

Siis elu küllusest ma võiksin surra.

Kuid minu hing jääb külmaks, puutumata.

Ta oma süvamasse sügavusse ruttab

Ja oma palge võtab kinni katta,

End pöörab kõrvale ning- nutab, nutab.
Äkki on kõik nagu ära koost:

Hingetõmb. Kohkud ei millestki. Karjatad vast.

Midagi kurdad kui kadunud last.

Kuuletad vaikust kui murduvat merd.
Nüüd hoian sind kui lille veetlevat.

Mu poole kõik su meeled tõtlevad:

Kui kaunis sinu kinnisilmi näha,

Suu vaikib abitult: mis võin ma teha?

Ah, kuumi mõtteid näen sind mõtlevat!

Kui nagu liblik hõljub naeratus

Sul ümber huuli purpurise mooni

Ning looritab su palge nukrusjooni,

Siis tean: mu hinges nutab armastus.
Ja lamaskelles silmil lahtistel

Öö süngest, masendavast hallusest

-  mis mähib mind kui irdumata kest-

Mul süda nukrustab, on närbuv hell.
Et viimseid lilli hoidnud kuumad peod,

Sest tõsisteks poolnukraiks tardunud näod:

Nüüd tulge karsked mõtted, tarbeteod,

Paast, patukahetsus! – nii sureliku viis-

Kuid lapsik süda selle järel siis.

Ah jälle: igatsused, uued unenäod.
II

Kus lõpped sa?

Kus algan ma?

Kes lahutaks küll lained merest,

Su verelibled minu verest?

Kes tõstis meie jalad maast?

Vaid kõrged kohad, tornid, mäed!
Jookseme alla siis kumerast kingust:

Tuul hüpleb ees meie nobedaid põlvi,

Vikerdi ümber neil lööb serpentiine;

Pääseme vaevu ta hullavast lingust.

Langeme rohtu kui haljasse tiiki,

Pelgades päikese pistlevat piiki.
Ja käsikäes me kõnnime mäe veerul-

Ning tuuletuju hävitaval keerul

Pilk pilgult nagu ahastades küsib:

Me armuõite rõõmurõske puna

Kas elutuules kaob nii abituna,

Või hauamulda langedes veel püsib?
Ah, palju lilli on mu sõrmed hoidnud

Ja nõnda palju valgust mulle koitnud!

Need olid rikkad, õnnistatud päevad,

Mis naeratades nüüd must mäha jäävad.
„ Ükskord oli, Ükskord oli!” nende palju ütlev algus,

Meelde tuleb kõik mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus.
III

Ent tuli aeg mil teed meid lahku viisid,

Nii nõutuid käsi ristil seisid.
Jälle panen omad vaikselt risti

Sinu ja su relvavendade eest.
Ja ma õnnistan sind: Mine! Mine!

Kuigi kurku kinni jääb mu hääl,

Mina olen hoopis kõrvaline-

Näeme üksteist jälle- siin või sääl!
Lähed sinna lumeväljadelle,

Kaitsehaldjas sinu kõrval käib.

Ootan vaikselt, kuni tuled jälle

Kaasas võit ja vabadus ja leib.
Kuid sina igatsed nii inimlikul häälel,

Et minu igatsuski pääseb valla

Ja matab südant nukrustuste alla,

Ning kurgus pisarad
Suur õnn on on valu- mis pisaraid palgele toob.
Kõik pilgud igatsevad sinu poole

Terassidelt ja lõhnarikkast aiast,

Ja inimlapsed põgenevad majast

Kõik rõõmud- valud kannavad su hoolde.
Ja lendamas ära kuu valge lind

Ja tähed nõrkuvad taevas;

All jalge sul jälle kasvamas pind,

Silm unest end lahti kaevas.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,

Ta hommiknoored igatsus lõõmud,

Ta õnneks kangastunud kurbuse ja kõik tema kurvad rõõmud.
Kuid minu õnn, minu ainus! Üks soov põleb suus

Jäta mulle mu kaaslane- igatsus.
IV

Oh, palju on läinud- ehk kõik ju läinud?

Kuis kees mu sees!

Ma sulen silmad, nad palju näinud-

Mis ootab ees?

Kuid surmhirmus mind äkki valdab

Uus elusööst,

Ja uusest hing end päästa maldab

Sest tühjasööst.

Võin rõõmustada, võin kurvastada

Kui keegi muu,

Võin harrastada, võim armastada

Kui keegi muu.

Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,

Kui kunagi,

Ja mina valvel ja mina varvsam

Kui kunagi!

Kasurtatud teosed

MARIE UNDERI luuletused:

v  Kurvad rõõmud

v  Ma armastan su armastust

v  Tujud

v  Urbepäev

v  Umbkõlad

v  Üleminek

v  Sina ütled

v  Ei raatsi lahku

v  Mu kevad

v  Päev

v  Kas?

v  Hilissuvel

v  Talvel

v  Sõduri ema

v  Merilind

v  Õhtul mere ääres

v  Raske hommik

v  On siiski kurb

v  Õnne ootel

Charis.