Tom&Jerry

Täna hommikul surid Tom&Jerry, minu kallid “põhjakoristajatest” Synodontis Eupterused. Ohe. Eile kui koju jõudsin töölt oli surnud Whity, mu valge gupi. Igastahes jahm, 4 to go. Ma olen väga kurb. Istun siin tööl ega tee mitte midagi… võiksin parem kodus olla istuda ja oma nelja alles jäänud kala baby sittida, et nendega midagi ei juhtuks. Ma ei tea, mis teen, kui juhtub. Igastahes, tahan põhjakivid ära vahetada. Need mis praegu on ei meeldi mulle üldse nii palju. Tahaks liiva moodi põhja ning sinna mõni praegune valge kivike. Seda kõike muidugi juhul kui tiger, batty, selma ja blu ellu jäävad.

Peaks tulema pikk päev. Mõtlesin otse peale tööd jassu juurde  Apple Martinisid jooma ning tüdrukutega aega veetma minna kuid praegu ei taha mujale kui koju. Oma kalade juurde. Julm kuidas ma ei suuda kalugi pidada ilma et kuu aja jooksul neist neli ära ei sureks. Alguses oligi neid aint neli, siis tulid Tom&Jerry… siis suri Red, kes hüppas akvast välja. Tegi eneka. Siis otsin whity ja tigery, whity suri aga segastel asjaoludel eile ning täna hommikul lahkusid ka Tom&Jerry. Two of the best fishys i’ll ever know….

All in all… I’m very very very sad.

Kultuurikandja.

Chromeo – Outta Sight

Olen praktikal olnud juba veidi üle nädala. Iseenesest huvitav kogemus kui jätta välja see aeg, mille ma veedan mitte midagi tehes. Vahel neil lihtsalt ei ole mulle midagi teha anda ja nii ma siis istun, eile lausa näiteks terve päeva, oma laua taga sufates netist. Põhimõtteliselt oleks nagu kodus ainult ebamugavam istumine ning ei saa iga poole tunni tagant külmiku sisu kontrollida. Inimesed, kes siin muidu töötavad, on väga toredad. Ning ma ei ütle seda pugemiseks või mõttega, et ehk nad googeldavad mind ja leiavad selle jutu siin. Nad tõesti päriselt ka on hästi sõbralikud ja lahedad – in lack of a better word.

Minu esimene ülesanne oli käia läbi Tartu Postimehe kõik Tartus tominud kultuurisündmusi puudutavad artiklid jne. See oli meeletult tüütu. Aga sain targemaks, ausalt sain. Ükshetk avastasin end mõtlemast…. Kus olin mina, kui see või teine asi toimus? Tundub, et Tartus ikka on, mida teha. Ise pead lihtsalt huvituma sellest, mis kus ja kuna kuskil toimub.

Vanasti käisime me S-iga iga kevad Maailmafilmi festivalil. See oli ainuke asi mida ma kahekesi mõne oma meessoost sõbraga tegin. Aga ka see traditsiooon on meil tänaseks unustuste hõlma vajunud.

Mu teine ülesanne polnud õnneks nii tüütu – käisin läbi eelmise aasta mõne linna kultuuriasutuse käskkirju ja otsisin sealt teatud infot. Riigiasutustes on ikka tore töötada. Kus mujal saaks preemiat sünnipäeva puhul…

Ja täna helistasin väga tublidele kultuursetele isikutele, et nad tagastaks meile midagi, mida meil peagi vaja läheb. Kõik olid ülimalt abivalmid.

Aga nüüd pisut isiklikumal noodil. Nädalavahetusel sõidan A-ga puhkusele Stockholmi. Viimati käsin  seal Madli ja Kaisaga. Oi kui lõbus oli. Laulsime isegi karaoket ning mitte vähe! Kahjuks ma ei usu väga, et mul A-d laulma õnnestub veenda. Ei jõua ära oodata, kuna shoppama saab. Väike kartus on muidugi, et pühapäeval enamik poode kinni aga mis parata…

Ma mäletan, et Itaalias oli ka nii – pühapäeviti oli linn suht kinni. Isegi suured poed nagu h&m jne olid suletud. Ja igal tööpäeval peeti tunnikese puhkust, mille jooksul samuti shopata ei saanud. See paistis mulle, kes ma olen harjunud poodide lahtiolekuga kella 10-21 ning kelle jaoks peamine shoppamise päev ongi pühapäev. Kui aus olla, siis mul on meist eestlastest suhteliselt kahju. Võrreldes vahemeremaadega a la Kreeka, kus saadi enne kriisi toetust tööle õigel ajal ilmumise eest, on meie tööelu üpriski karm. Vot sellisele järeldusele jõudsin ma, end kell seitse voodist üles ajades, et poole üheksaks tööl olla. Kuidas küll inimesed seda teevad? Kuidas mina seda tervelt 12 aastat oma kooliajast tegin? Ulme.

Täna sadas maha üüratul hulgal lund. Palju õnne kõikidele talve inimestele ja “sportlastele” ja suusatamise fännidele. Tundub et maailmakarika etapp toimub ka sel aastal täies uhkuses päris ehtsal lumel. Mina aga kavatsen ka nüüd ignoreerida igasugust suusasporti. Sain lapsepõlvetrauma sellest, kui telekas näitas mingit habemik suusatajat – habe üleni jäine, härmas ja rõve. Talisport pole mulle. Ning seda ütlen ma teades, millest räägin. Kõigil su kehast liialt väljaulatuvatel kehaosadel nagu varbad, ninaots ja näpud on jube külm, ning siis poolel su kehast, mida soe sulejope kaitseb, on liialt palav. Mul on hea meel, et ma nende talipidustuste ajal Eestis ei ole. To each his own as they say.

Mwuah.

Armastajad läbi aegade…

Luulepõimik Marie Under ainetel.

I
Ehk muutub õnneks mu meeleheide?

Sind armastan!

Ehk läheb seegi veel soov mul täide-

Sind armastan!

Su õlgadele las heidan käsi,

Su suule su,

Oh meie kaks, me kahekesi-

Misjaoks kõik muu.
Ma armastan su armastust! Sa mind

Armastama oled armastanud.
Mu silmis vaimustuse leeki näed.

Ja kõik need igatsused tummad-

Neid lämmatavad suured rõõmu summad.
Mu soove hädakellad taovad, mu tuiksoon naerab ärevust.

Mu süda pärani kui aken, kust kukub rõõmu verevust.

Südame ümbert nüüd mälestuste okasvanikud julmalt kisun,

Ei sidemeid neidki, ei köidikut mingit: ma ruumi ja avarusest enesen isun.
Ja kui su huuled mulle liginevad

Siis õhkan õndsalt: võta mind ja murra.

Siis olen nagu lähtipääsenud kevad

Siis elu küllusest ma võiksin surra.

Kuid minu hing jääb külmaks, puutumata.

Ta oma süvamasse sügavusse ruttab

Ja oma palge võtab kinni katta,

End pöörab kõrvale ning- nutab, nutab.
Äkki on kõik nagu ära koost:

Hingetõmb. Kohkud ei millestki. Karjatad vast.

Midagi kurdad kui kadunud last.

Kuuletad vaikust kui murduvat merd.
Nüüd hoian sind kui lille veetlevat.

Mu poole kõik su meeled tõtlevad:

Kui kaunis sinu kinnisilmi näha,

Suu vaikib abitult: mis võin ma teha?

Ah, kuumi mõtteid näen sind mõtlevat!

Kui nagu liblik hõljub naeratus

Sul ümber huuli purpurise mooni

Ning looritab su palge nukrusjooni,

Siis tean: mu hinges nutab armastus.
Ja lamaskelles silmil lahtistel

Öö süngest, masendavast hallusest

-  mis mähib mind kui irdumata kest-

Mul süda nukrustab, on närbuv hell.
Et viimseid lilli hoidnud kuumad peod,

Sest tõsisteks poolnukraiks tardunud näod:

Nüüd tulge karsked mõtted, tarbeteod,

Paast, patukahetsus! – nii sureliku viis-

Kuid lapsik süda selle järel siis.

Ah jälle: igatsused, uued unenäod.
II

Kus lõpped sa?

Kus algan ma?

Kes lahutaks küll lained merest,

Su verelibled minu verest?

Kes tõstis meie jalad maast?

Vaid kõrged kohad, tornid, mäed!
Jookseme alla siis kumerast kingust:

Tuul hüpleb ees meie nobedaid põlvi,

Vikerdi ümber neil lööb serpentiine;

Pääseme vaevu ta hullavast lingust.

Langeme rohtu kui haljasse tiiki,

Pelgades päikese pistlevat piiki.
Ja käsikäes me kõnnime mäe veerul-

Ning tuuletuju hävitaval keerul

Pilk pilgult nagu ahastades küsib:

Me armuõite rõõmurõske puna

Kas elutuules kaob nii abituna,

Või hauamulda langedes veel püsib?
Ah, palju lilli on mu sõrmed hoidnud

Ja nõnda palju valgust mulle koitnud!

Need olid rikkad, õnnistatud päevad,

Mis naeratades nüüd must mäha jäävad.
„ Ükskord oli, Ükskord oli!” nende palju ütlev algus,

Meelde tuleb kõik mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus.
III

Ent tuli aeg mil teed meid lahku viisid,

Nii nõutuid käsi ristil seisid.
Jälle panen omad vaikselt risti

Sinu ja su relvavendade eest.
Ja ma õnnistan sind: Mine! Mine!

Kuigi kurku kinni jääb mu hääl,

Mina olen hoopis kõrvaline-

Näeme üksteist jälle- siin või sääl!
Lähed sinna lumeväljadelle,

Kaitsehaldjas sinu kõrval käib.

Ootan vaikselt, kuni tuled jälle

Kaasas võit ja vabadus ja leib.
Kuid sina igatsed nii inimlikul häälel,

Et minu igatsuski pääseb valla

Ja matab südant nukrustuste alla,

Ning kurgus pisarad
Suur õnn on on valu- mis pisaraid palgele toob.
Kõik pilgud igatsevad sinu poole

Terassidelt ja lõhnarikkast aiast,

Ja inimlapsed põgenevad majast

Kõik rõõmud- valud kannavad su hoolde.
Ja lendamas ära kuu valge lind

Ja tähed nõrkuvad taevas;

All jalge sul jälle kasvamas pind,

Silm unest end lahti kaevas.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,

Ta hommiknoored igatsus lõõmud,

Ta õnneks kangastunud kurbuse ja kõik tema kurvad rõõmud.
Kuid minu õnn, minu ainus! Üks soov põleb suus

Jäta mulle mu kaaslane- igatsus.
IV

Oh, palju on läinud- ehk kõik ju läinud?

Kuis kees mu sees!

Ma sulen silmad, nad palju näinud-

Mis ootab ees?

Kuid surmhirmus mind äkki valdab

Uus elusööst,

Ja uusest hing end päästa maldab

Sest tühjasööst.

Võin rõõmustada, võin kurvastada

Kui keegi muu,

Võin harrastada, võim armastada

Kui keegi muu.

Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,

Kui kunagi,

Ja mina valvel ja mina varvsam

Kui kunagi!

Kasurtatud teosed

MARIE UNDERI luuletused:

v  Kurvad rõõmud

v  Ma armastan su armastust

v  Tujud

v  Urbepäev

v  Umbkõlad

v  Üleminek

v  Sina ütled

v  Ei raatsi lahku

v  Mu kevad

v  Päev

v  Kas?

v  Hilissuvel

v  Talvel

v  Sõduri ema

v  Merilind

v  Õhtul mere ääres

v  Raske hommik

v  On siiski kurb

v  Õnne ootel

03.10

….
The man had killed the thing he loved
And so he had to die.

Yet each man kills the thing he loves
By each let this be heard,
Some do it with a bitter look,
Some with a flattering word,
The coward does it with a kiss,
The brave man with a sword!

Some kill their love when they are young,
And some when they are old;
Some strangle with the hands of Lust,
Some with the hands of Gold:
The kindest use a knife, because
The dead so soon grow cold.

Some love too little, some too long,
Some sell, and others buy;
Some do the deed with many tears,
And some without a sigh:
For each man kills the thing he loves,
Yet each man does not die.
…
- The ballad of reading Gaul by Oscar Wilde